Lugude jutustaja Eia Uus on enda jaoks avastanud idufirmade maailma ning aitab seda sektorit väga olulise probleemi leevendamisel.
Latitude’il esinenud vestja (inglise keeles storyteller – T.S.) Eia Uus on tuntud kui kirjanik, kes välja andnud nii romaane, reisi- ja lasteraamatuid kui lühemaid vorme. Omal ajal alustas ta luulest. Kui ta mõni aasta tagasi lapse sai, siis hakkas istumise ja süvitsi kirjutamise aega nappima ning ta otsis teisi väljundeid juurde.
„Lugude jutustamine on mulle olnud alati hästi loomulik ja elementaarne. Olen imestanud, miks inimesed ei kasuta seda enam. Ei jutusta eesmärgipäraselt lugusid. Õpetangi nüüd nii seda kui lugude üles leidmist,“ ütleb äsja Latitude’i lavalt tulnud Eia. „Kõikides inimestes on lood olemas, aga enamik ei tea, kui väärtuslikud need on.“
Nii elavadki ettevõtted numbrite, imalate edulugude ja näiteks ka CV-de maailmas. Kuid nendega on väga keeruline kui mitte võimatu haakuda. Ka töövestlustel on meil kombeks endast maalida perfektne pilt, selle asemel, et olla huvitav oma inimlikkuses.
„Mind võlub päriselu. Milline on reaalsus, milline mu kodu või argipäev päriselt välja näeb. Filtrid on saatanast. Sa ei pruugi mõnd inimest tänaval äragi tunda, sest ta on endale sellise avaliku maski loonud.“ Eia on töötanud ka ajakirjanikuna ning intervjueerinud näitlejaid ning muusikuid. „Mõned muudkui korrutasid kramplikult, et nende elu on täiuslik. Lapsed on täiuslikud. Kodu ka. Millest siin lugu kirjutada? Tavaline inimene, kelle reaalsus ei ole täiuslik, loeb – ja kuidas tal saakski sinuga tekkida mingi ühendus? See on fassaad,“ mõtles Eia.
Lugu läheb korda
Eia Uus asutas Loovkooli ja töötab ka coachina, mis on Eestis aina enam populaarsust koguv amet. Ta on näinud, et nii mõnedki juhid ei tunne elementaarseid hea suhtluse tavasid ja paljudel meist on justkui nõukaaegne taak, et peame end näitama alati väga heast küljest. „Viisaastaku plaan olgu täidetud!“. Välisriikides on juba aastaid pead tõstnud trend, kus juhid räägivad nö pärisasju. Ei kardeta olla inimlikud.
Idufirmade kommunikatsioon erineb tavafirmadest selle poolest, et nemad ei osta kallist välireklaami või telepinda, et end nähtavaks teha. Et edu „koju tuua“ peab suhteid looma ja ennast pildile saama lugudes, ka sotsiaalmeedias. Et seal lood levima hakkaks, viraalseks muutuks, on Eia sõnul vaja lugu, tundeid.
„Paljud imestavad, et kui panen lõigu pressiteatest LinkedIni, et tegime 8 miljonit kasumit, siis keegi ei reageeri sellele. See ei tekita impulsi pöialt panna, seda jagada. Aga kui postituses on inimlik lugu, juures näiteks foto sellest, kuidas finantsjuht algusajal töölauda ise kokku klopsis, siis see haagib lugejaga inimlikul tasemel. Või lugu, kuidas esimesel investoritega kohtumisel kõik alustuseks metsa läks, mida oled õppinud. Inimene loeb seda ja tal tekib sellega mingi side.“
Aus ülestunnistus laval
Eia Uus tuli Latitude’i lavale kui vestja. Milline pinge. Kõik eeldavad, et lööd rahva oma jutuga pahviks. Ettevõtete inimestele, keda ta koolitamas käib, räägib ta samuti inimlikkusest ja haavatavusest. Et vigadest ja õppetundidest tuleb rääkida. Et see on väärt kraam. Enda esitlust ette valmistades mõtles Eia pikalt, kas ta ikka julgeb laval tunnistada, et ka tal on nõrkused, puudused ja lavanärv. Mis siis kui keegi ei võta teda pärast seda enam tööle, ei usaldata neil teemadel. „Siis mõtlesingi, et pean ka ise haavatav olema, kui seda teistele õpetan. Eks mõistan nüüd ka neid ettevõtjaid paremini, kel on nii raske seda teha,“ ütleb Uus. „Oluline on, et me ei tähtsustaks üle täiuslikku ja elutut fassaadi.“
Idumaailma varjatud pool
Idumaailma vaatas Eia kunagi eemalt ja mõtles, et see on pelgalt tehnoloogiageeniuste pärusmaa, temal sinna asja ei ole. Siis märkas ta, et paljud sõbrad erinevatelt elualadelt hakkasid ettevõtteid looma. Neil läks hästi. Siis, lapse sündides, tekkis temas soov minna sinna, kus on tulevikufookus. „Tahan aru saada, mida mu laps 15 aasta pärast räägib, kus maailmas toimetab,“ selgitab Eia ning lisab, et kuulas Latitude’il Ready Player Me-ga avatare arendavat Timmu Tõket, kes rõhutas ka, et see on maailm, kuhu meie lapsed lähevad ja seda ust enam kinni ei saa. „Tahtsin niisiis tulevikuraketile hüpata.“
Eia sai kiiresti aru, kui eriliselt keeruline on startupi juhtide ja tiimide vaimset tervist hoida. Ta läks õppima kogemusnõustajaks, sest juba aastakümneid oli ta vaimse tervise teavitustööd teinud ja tahtis tuntavamalt aidata.
Eia nägi pinget, mis on pisikestes idufirmades, milline surve paista hea välja: meil on kõik hästi, investeerige meisse raha! „Paljud mõtlevad, et mis seal ära pole, pane putka püsti, tee idufirma, küsi kelleltki viis milli ja siis muudkui kuluta seda! Aga kõik asutajad, kellega mina rääkinud olen, tunnevad väga suurt vastutust. Ütlevad, et oleks see siis mu enda raha, aga ei ole,“ ütleb Eia. Nad tunnevad suurt vastutust ka tiimi ees, sest tihti on kokku kogutud fantastilised profid ja sa pead tagama, et ka neil hästi läheks. Et nende CV-sse ei jääks auk, mil nad tegutsesid „surnud firmas“. „Coachina on mu ülesanded ettevõtetes erinevad. Mõnel on vaja, et vaataksin üle kogu kommunikatsiooni ja nõustaks, mida seal paremini teha, aga mõnel teisel hoopis põrgatada vaimse tervise teemasid. Kahjuks endiselt on mõnede jaoks tabu pöörduda murega psühholoogi poole.“
Anna tiimile teada
Eia oli eelmisel aastal kahes idufirmas kommunikatsioonijuhi rollis. Ta kuulas üht globaalset finantsettevõtetele suunatud turunduspodcasti, kus külaline ütles, et nagu me kõik teame, on startupis kommunikatsioonijuht ühtlasi asutaja psühholoog. „Mõtlesin, et ahaa, kui huvitav, mujal ka!“ naerab ta.
Järgmisel nädalal kutsuti Eia rääkima Amsterdamis toimuval 7000 osalejaga Money20/20 konverentsil. Kui tavaliselt on esinejatele ette nähtud 20 minutit, siis tema ja Nektarios Lioliose vaimse tervise jutule anti tund aega. „See näitab, kui oluliseks vaimne tervis on saanud,“ ütleb ta. „Kui ikka juhil läheb lappama, siis kõigil läheb,“ kirjeldab ta tikkudest maja, kus üht tikku põlema pannes lahvatab leekidesse kõik. Eia ütleb, et stress ei ole vaid mingi moesõna ja „emotsionaalne asi“. See on füsioloogiline seisund, millesse on kaasatud aju, närvid, veri, südametöö – kogu su keha on sellesse haaratud.
„Kui muretsed ja oled pinges, siis kehas hakkab adrenaliin ja kortisool ringlema. Sulle saadetakse lihastesse ja organitesse sõnum, et oled ohtlikus olukorras, võib-olla isegi suremas. Aju funktsioonid hakkavad välja lülituma. Mälu, keskendumisvõime jne,“ maalib Eia pildi. Tal oli hea meel kuulda, et Latitude’i laval tema paneelis osalenud Kristel Kruustük kinnitas ka juhi positsioonilt, kui oluline on enda olukorrast teada anda tiimile. Et kui rahaga on kitsas või iseenda toimetulek mingil põhjusel pidurdatud, siis sa ei tee viimase hetkeni head nägu, vaid kaasad meeskonda. Eriti tähtis on see väikestes, kuni 10-liikmelistes idufirmades, kus seotus on suur.
Inimestele ei meeldi smalltalk
Kas teie teadsite, et Steve Jobs pidi ränka tööd tegema, et tema kuulsad esinemised välja tuleks. Tundus, et see tuleb tal nii loomulikult. Eia Uusi poole pöördutakse ka vahel, et tahaksin esineda nagu Steve Jobs. Üks asi on suurte rahvamasside ees esinemine, aga teine väikestes seltskondades või lausa üks-ühele vestlused, networkimine ja viisakusvestlused. Enamikele inimestele valmistavad needki ebamugavust. Ometi peab ettevõtja pidevalt suhtlema, ka võõrkeeles, mis teeb olukorra veel ebameeldivamaks. Eia ütleb, et närviline inimene kipub teist poolt surnuks rääkima. Siis on oht, et vestluspartner ei saa sinust aru ja tal ei teki ühendust. Eriti näiteks olukorras, kus ettevõtja suhtleb investoriga.
„On lihtsad lahendused. Näiteks mõelda eelnevalt oma jutu fookus või kasvõi viisakusvestluse suund ja küsimused läbi. Mõttekramp võib igal ühel täiesti ootamatult tulla,“ selgitab Eia. Ka temal endal tekib olukordi, kus sotsiaalne patarei saab lihtsalt tühjaks ja ta ei jaksa inimestega vestelda.
Erinevad hirmud, mis seonduvad sellega, et „miks ma ei oska midagi öelda“ on osalt põhjendatud, sest inimene on sotsiaalne loom ja tal on ellu jäämiseks teisi inimesi vaja. Eia meenutab, et oli noorena väga tõsine inimene ja vaatas eneseabiraamatuid kui mingit jama. Nüüd ta saab aga aru, et neist võib väga palju kasu olla. „Abi otsimine ei tule eestlastele lihtsalt. Äkki siiski loeks midagi, kuulaks podcaste või läheks coachi juurde ning saaks teada, kuidas sotsiaalsetes olukordades parem olla.“ Kõnelemist soovitab ta harjutada alguses väikeste seltskondade ees, näiteks oma enda tiimis või ettevõtte sünnipäeval väikest toosti tehes.
No responses yet